Iga lõpp on millegi uue algus...

...kuigi tuleb öelda, et see kirjutis on arvatavasti ka selle blogi viimane. Arvatavasti.

Kogu kursuse jooksul õppisin eelkõige seda kui oluline on kommunikatsioon. Õigemini, hea ning selge kommunikatsioon, sest infomüra on palju ning et oma mõtteid edastada neile, kellele see mõeldud on, on raskem. Seda mitte ainult müra tõttu, vaid ka informatsiooni rohkuse tõttu. Julgeksin isegi öelda, et liigrohkuse tõttu. Hea kommunikatsioonioskus on vajalik nii era- kui ka tööelus ning see kursus pani mõtlema, et peaks lugema mingisuguseid raamatuid suhtlemise kohta, sest kindlasti pole minu suhtlemisoskus ideaalne. Mõeldud, tehtud ning tänaseks on tänu sõbra soovitusele mul Dale Carnegie "Kuidas võita sõpru ja mõjustada inimesi" juba poole peal.

Kõige keerulisem oli minu jaoks aga õppejõu postitatud ingliskeelsed artiklid. Pean küll oma inglise keelt täitsa heaks ( toetudes riigieksami tulemusele ning purjus õhtutele vanalinnas), kuid need tekstid olid küll väga keerulised. Kohatine spetsiifiline ja akadeemiline inglise keel on ikka midagi muud kui küsida "I'm sorry, do you have a lighter?"

Parimad hetked olid praktilised tööd (nii pere jälitamine poes kui ka kommunikatsiooni pildistamine ühiskonnas). Tunnistan ausalt, kui kuulsin, et peame poodi minema ning perekonda jälitama oli mu imestus suur. Suur oli ka vastuseis sellele ülesandele, kuid ometigi seda tegema pidi. Poes olles üllatusin, kui lõbus see tegelikult oli. Kui lõbus oli koos kahe kursakaaslasega kolme inimest jälitada ning asju niisama poekorvi tõsta, et jälitavatel lihtsalt järel käia ning näha, mis nemad oma ostukärusse potsatavad ning kuidas nad poes käituvad. Vahel võivad ka kõige mõttetuimana näivad asjad üllatada...

Ainus soovitus, mis mul kursuse paremaks korraldamiseks oleks on see, et neid samu raskeid pikki ingliskeelseid tekste ja artikleid võiks ka loengutes lahti võtta ning neid arutada, sest arvan, et ma pole ainus, kelle jaoks need raskeks võisid osutuda. Muidu aga oli kõik tipp-topp, kindlasti tuleb alles jätta nood praktilised ülesanded!

miks sa arvad, et sa kõike tead?
miks oled sa parem, kui  kõik ülejäänud sead?
palun ära ole nii naiivne seades mulle piire
kui lummusest saab jõuga kinnihoidmine
eesmärgiga põrmustada liider..
ja üks hetk, mõistus upub raevu
ta veel viimast korda pääseb sellest vaevu
kuid järgnev vihahoog on lõpetuseks praegu
ja lootusetult uputab kõik õiged mõtted kaevu
agoonia aga karastab headuse vastu
humaansuse ta õnnetult peidab pükste tasku
ja vältides probleemi, seistes keset valet
ka siiras žestis märkad vihapalet

Ka juhuseid võib olla!

Pealkiri on inspireeritud eelmise nädala loengust, kus vaatasime visuaalse kommunikatsiooni praktikumi pilte ning arutlesime nende üle, mis oli head, mis halba. Mulle jäi kõige eredamalt meelde üks pilt, kus oli Tallinna Linnahalli katusele joonistatud/kritseldatud "Happy b-day granny". Mind pani imestama tõik, et õppejõud tahtis sellest leida mingit sügavamat, tähenduslikkumat sõnumit. Ometigi on Linnahalli katus koht, kus kaine inimene on haruldus (päris puusalt ei tulista, olen seal isegi mitmeid kordi olnud). See sõnum on minu arvates tõeliselt random ning tehtud niisama. Mul oli põhikoolis klassivend, kes samuti eksperimenteeris spreidega ning ta rääkis, et käisid sõbraga niisama ringi ja tegid seintele suvalisi ringe, märke jms. Ma arvan, et selle asja võis teha keegi minu endise klassivenna sarnane inimene ning sealt sügavamat mõtet otsida on mõttetu, sest on üpriski tõenäoline, et seda tehti lihtsalt niisama. Ja pealegist, kui paljud meist kirjutaks Linnahalli katusele oma vanaemale õnnesoovi? Arvan, et küsimusele ja vastajaid on vähe, kui üldsegi. Juhuseid on olemas, igal asjal polegi (ega peagi olema) sügavamat tagamõtet!

Ja selle postituse inspiratsiooniks on...

uudismeedia!

Jah, lugesin täna hommikul seda, et Eestile kulda ja karda toonud Erki Nool, Jüri Jaanson ning Toomas Tõniste arvavad, et Andrus Veerpalu õigeksmõistmisotsus CASis (Rahvusvaheline Spordiarbitraaž) tuleks Eesti aasta spordihetke konkursilt kõrvaldada ning et see on kohatu. Minule kui suurele spordifännile on üldse arusaamatu, miks selline fakt võidaks nimetada Eesti aasta spordihetkeks (nagu ei saa ma aru ka miks nomineeriti jalgpalli koondise 2:2 viiki Hollandi vastu, tulemuseks oli ju viik, mitte võit! Oleks Eesti San Marino sugune väikeriik, saaksin ma aru, aga me ju pole. Oleme ju võitnud lähiajaloos ka võõrsil Uruguayd ning Serbiat, kes pole ka teps mitte halvad koondised). Mulle ei tekitanud Veerpalu õigeksmõistmine mingit joovastust. Ei olnud mu ema ega keegi sõpradestki selle üle õnnest hullumas. Spordifännid ei hõisanud, et "Veerpalu on vägev, kohus tunnistas ta süütuks!"  Mäletan suve, kui Eesti korvpallikoondis võitis otsustavas mängu saamaks 2015. aasta  Euroopa Meistrivõistluste finaalturniirile Tallinnas Saku Suurhallis Bulgaariat. Milline emotsioon! Kui rahvas mängu lõpus skandeeris kõvahäälselt "Eesti, Eesti!", kui Tarmo Tiisleri hääl andis edasi emotsioone, mida tundis iga kossufänn, kui ma oma sõpradega kodus plakse viskasin ning naljatlesime, et kurat, nüüd tuleb ju Ukrainasse minna (2015. aasta EM toimub just nimelt seal). Vot see on Eest aasta spordihetk! Hetk, kus on siirast emotsiooni ja joovastust! On huvitav näha hääletuse lõpptulemust ning seda, kus Veerpalu õigeksmõistmine lõpuks ikkagist positsioneerib. Pean tõdema, et kuigi ma ise seda sündmust aasta spordihetke nimistusse üldse ei valikski, siis poleks ma üldsegi mitte imestunud, kui see võitma peaks. Aga ega's midagi, eks aeg annab arutust...

Lubadusetäidevol2

kõigest väest ürita seada riimi
ja laduda sõnu kui riita puid
unusta mõte, vaid rõhuta stiili
ning sisust sa eemaldu valguskuid

ja järsku siis taipad, et polegi kaaluv
väline kuju ja maitsekas raam
usu või mitte, kuid mõte, mis paelub
mõjub kui merehädast koju viiv praam 

Netikommentaariumid

Selle aasta 4. novembril ütles Eesti Päevalehe toimetaja Urmo Soonvald järgmist: " Tänasest pakume Eesti Päevalehe lugude kommentaariumis uut võimalust neile, kes soovivad osaleda väitluses üksnes registreeritud kommentaatorite ja lugude autoritega. See on samm pikast teekonnast, mille eesmärk on muuta kommentaarium sisukamaks, läbipaistvamaks ja selliseks, kus sõna sekka ütelda on prestiižikas." Püüd muuta kommentaarium lihtlabaselt öeldes normaalsemaks on minu arvates vägagi hea samm. Eriti hea on minu arvates aga see, et nö. registreeritud kommentaariumis löövad arutelus kaasa ka ajakirjanikud. Nii on loo kirjutanud ajakirjanikul hea võimalus end vajadusel selgitada, kuid tähtis on minu arust ka enesetäienduslik funktsioon - on tõenäolisem, et registreeritud kommentaariumis saab ajakirjanik oma tekstile kontstruktiivset tagasisidet, mida anonüümses kommentaariumis võib muidu ka saada, kuid enamasti on see kümnete ja kümnete suvaliste lahmimiste taga peidus, mistõttu võib see sageli kahe silma vahele jääda. Loomulikult peab ajakirjanik ka ise olema aktiivne ning kommentaariumi jälgima, et võimalik tagasiside vastu võtta ning seeläbi end arendada. 

Kommentaariumid on minu arvates alati parajad huumorinurgad. Võtame näiteks Eesti Rahvusringhäälingu spordiportaali sport.err.ee, kus vahel hurjutavad kommenteerijad tekstide autorit, et too võiks enne uudise väljastamist teha ka faktiuuringu. Nii jäi mulle üks päev silma, kuidas Põhja-Ameerika korvpalliliigat NBAd kajastavas uudises oldi kirjutatud meeskonnast nimega New Orleans Pelicans (meeskond muutis selleks hooajaks nime, enne oldi New Orleans Hornets). Kommentaator kirjutas, et ajakirjanik võiks ju ometigi teada, et meeskonna nimi on Hornets, mitte Pelicans...

On nende kommentaariumitega kuidas on, kuid Delfi ja Päevalehe kahetasandiline süsteem (anonüümne ja registreeritud kommentaarium) on minu arvates väga hea. Nagu ütleb ka Soonvald, siis võiks olla rohkem poliitikuid, ministreid jms. ühiskonnategelasi, kes julgeks oma nime alt arvamust avaldada. See on ka üks suurepärane viis, kuidas rahvale lähemal olla, sest niigi on ju paljudel tunne, et Toompea ja Stenbocki maja härrad on kuskil kaugel ning kättesaamatus kohas.

Lubaduse täide.. tähendab, võtsin end kokku!

Kes mäletab, see teab, et esimeses postituses ütlesin, et äkki ehk tuleb siia ka mõni luuletus. Ja näete, tulebki!

kes teab, kus on parem? kas põhjas või lõunas?
kas elu peaks olema valge või must?
miks ühele pirnid ja teisele õunad?
miks igavusele vastandub lust?

nii raske on leida õndsuse rada
mille piires püsida eluteel
ei kergenda seda ka tundmustepada
mis valvsuse kaotades üle keeb

kuid kuidas siis olla ja elada,
et ei lõppeks me püüdlusteahel?
surmkindlalt praegu võin väita ma,
et kõik hea
peitub äärmuste vahel