Iga lõpp on millegi uue algus...

...kuigi tuleb öelda, et see kirjutis on arvatavasti ka selle blogi viimane. Arvatavasti.

Kogu kursuse jooksul õppisin eelkõige seda kui oluline on kommunikatsioon. Õigemini, hea ning selge kommunikatsioon, sest infomüra on palju ning et oma mõtteid edastada neile, kellele see mõeldud on, on raskem. Seda mitte ainult müra tõttu, vaid ka informatsiooni rohkuse tõttu. Julgeksin isegi öelda, et liigrohkuse tõttu. Hea kommunikatsioonioskus on vajalik nii era- kui ka tööelus ning see kursus pani mõtlema, et peaks lugema mingisuguseid raamatuid suhtlemise kohta, sest kindlasti pole minu suhtlemisoskus ideaalne. Mõeldud, tehtud ning tänaseks on tänu sõbra soovitusele mul Dale Carnegie "Kuidas võita sõpru ja mõjustada inimesi" juba poole peal.

Kõige keerulisem oli minu jaoks aga õppejõu postitatud ingliskeelsed artiklid. Pean küll oma inglise keelt täitsa heaks ( toetudes riigieksami tulemusele ning purjus õhtutele vanalinnas), kuid need tekstid olid küll väga keerulised. Kohatine spetsiifiline ja akadeemiline inglise keel on ikka midagi muud kui küsida "I'm sorry, do you have a lighter?"

Parimad hetked olid praktilised tööd (nii pere jälitamine poes kui ka kommunikatsiooni pildistamine ühiskonnas). Tunnistan ausalt, kui kuulsin, et peame poodi minema ning perekonda jälitama oli mu imestus suur. Suur oli ka vastuseis sellele ülesandele, kuid ometigi seda tegema pidi. Poes olles üllatusin, kui lõbus see tegelikult oli. Kui lõbus oli koos kahe kursakaaslasega kolme inimest jälitada ning asju niisama poekorvi tõsta, et jälitavatel lihtsalt järel käia ning näha, mis nemad oma ostukärusse potsatavad ning kuidas nad poes käituvad. Vahel võivad ka kõige mõttetuimana näivad asjad üllatada...

Ainus soovitus, mis mul kursuse paremaks korraldamiseks oleks on see, et neid samu raskeid pikki ingliskeelseid tekste ja artikleid võiks ka loengutes lahti võtta ning neid arutada, sest arvan, et ma pole ainus, kelle jaoks need raskeks võisid osutuda. Muidu aga oli kõik tipp-topp, kindlasti tuleb alles jätta nood praktilised ülesanded!

miks sa arvad, et sa kõike tead?
miks oled sa parem, kui  kõik ülejäänud sead?
palun ära ole nii naiivne seades mulle piire
kui lummusest saab jõuga kinnihoidmine
eesmärgiga põrmustada liider..
ja üks hetk, mõistus upub raevu
ta veel viimast korda pääseb sellest vaevu
kuid järgnev vihahoog on lõpetuseks praegu
ja lootusetult uputab kõik õiged mõtted kaevu
agoonia aga karastab headuse vastu
humaansuse ta õnnetult peidab pükste tasku
ja vältides probleemi, seistes keset valet
ka siiras žestis märkad vihapalet

Ka juhuseid võib olla!

Pealkiri on inspireeritud eelmise nädala loengust, kus vaatasime visuaalse kommunikatsiooni praktikumi pilte ning arutlesime nende üle, mis oli head, mis halba. Mulle jäi kõige eredamalt meelde üks pilt, kus oli Tallinna Linnahalli katusele joonistatud/kritseldatud "Happy b-day granny". Mind pani imestama tõik, et õppejõud tahtis sellest leida mingit sügavamat, tähenduslikkumat sõnumit. Ometigi on Linnahalli katus koht, kus kaine inimene on haruldus (päris puusalt ei tulista, olen seal isegi mitmeid kordi olnud). See sõnum on minu arvates tõeliselt random ning tehtud niisama. Mul oli põhikoolis klassivend, kes samuti eksperimenteeris spreidega ning ta rääkis, et käisid sõbraga niisama ringi ja tegid seintele suvalisi ringe, märke jms. Ma arvan, et selle asja võis teha keegi minu endise klassivenna sarnane inimene ning sealt sügavamat mõtet otsida on mõttetu, sest on üpriski tõenäoline, et seda tehti lihtsalt niisama. Ja pealegist, kui paljud meist kirjutaks Linnahalli katusele oma vanaemale õnnesoovi? Arvan, et küsimusele ja vastajaid on vähe, kui üldsegi. Juhuseid on olemas, igal asjal polegi (ega peagi olema) sügavamat tagamõtet!

Ja selle postituse inspiratsiooniks on...

uudismeedia!

Jah, lugesin täna hommikul seda, et Eestile kulda ja karda toonud Erki Nool, Jüri Jaanson ning Toomas Tõniste arvavad, et Andrus Veerpalu õigeksmõistmisotsus CASis (Rahvusvaheline Spordiarbitraaž) tuleks Eesti aasta spordihetke konkursilt kõrvaldada ning et see on kohatu. Minule kui suurele spordifännile on üldse arusaamatu, miks selline fakt võidaks nimetada Eesti aasta spordihetkeks (nagu ei saa ma aru ka miks nomineeriti jalgpalli koondise 2:2 viiki Hollandi vastu, tulemuseks oli ju viik, mitte võit! Oleks Eesti San Marino sugune väikeriik, saaksin ma aru, aga me ju pole. Oleme ju võitnud lähiajaloos ka võõrsil Uruguayd ning Serbiat, kes pole ka teps mitte halvad koondised). Mulle ei tekitanud Veerpalu õigeksmõistmine mingit joovastust. Ei olnud mu ema ega keegi sõpradestki selle üle õnnest hullumas. Spordifännid ei hõisanud, et "Veerpalu on vägev, kohus tunnistas ta süütuks!"  Mäletan suve, kui Eesti korvpallikoondis võitis otsustavas mängu saamaks 2015. aasta  Euroopa Meistrivõistluste finaalturniirile Tallinnas Saku Suurhallis Bulgaariat. Milline emotsioon! Kui rahvas mängu lõpus skandeeris kõvahäälselt "Eesti, Eesti!", kui Tarmo Tiisleri hääl andis edasi emotsioone, mida tundis iga kossufänn, kui ma oma sõpradega kodus plakse viskasin ning naljatlesime, et kurat, nüüd tuleb ju Ukrainasse minna (2015. aasta EM toimub just nimelt seal). Vot see on Eest aasta spordihetk! Hetk, kus on siirast emotsiooni ja joovastust! On huvitav näha hääletuse lõpptulemust ning seda, kus Veerpalu õigeksmõistmine lõpuks ikkagist positsioneerib. Pean tõdema, et kuigi ma ise seda sündmust aasta spordihetke nimistusse üldse ei valikski, siis poleks ma üldsegi mitte imestunud, kui see võitma peaks. Aga ega's midagi, eks aeg annab arutust...

Lubadusetäidevol2

kõigest väest ürita seada riimi
ja laduda sõnu kui riita puid
unusta mõte, vaid rõhuta stiili
ning sisust sa eemaldu valguskuid

ja järsku siis taipad, et polegi kaaluv
väline kuju ja maitsekas raam
usu või mitte, kuid mõte, mis paelub
mõjub kui merehädast koju viiv praam 

Netikommentaariumid

Selle aasta 4. novembril ütles Eesti Päevalehe toimetaja Urmo Soonvald järgmist: " Tänasest pakume Eesti Päevalehe lugude kommentaariumis uut võimalust neile, kes soovivad osaleda väitluses üksnes registreeritud kommentaatorite ja lugude autoritega. See on samm pikast teekonnast, mille eesmärk on muuta kommentaarium sisukamaks, läbipaistvamaks ja selliseks, kus sõna sekka ütelda on prestiižikas." Püüd muuta kommentaarium lihtlabaselt öeldes normaalsemaks on minu arvates vägagi hea samm. Eriti hea on minu arvates aga see, et nö. registreeritud kommentaariumis löövad arutelus kaasa ka ajakirjanikud. Nii on loo kirjutanud ajakirjanikul hea võimalus end vajadusel selgitada, kuid tähtis on minu arust ka enesetäienduslik funktsioon - on tõenäolisem, et registreeritud kommentaariumis saab ajakirjanik oma tekstile kontstruktiivset tagasisidet, mida anonüümses kommentaariumis võib muidu ka saada, kuid enamasti on see kümnete ja kümnete suvaliste lahmimiste taga peidus, mistõttu võib see sageli kahe silma vahele jääda. Loomulikult peab ajakirjanik ka ise olema aktiivne ning kommentaariumi jälgima, et võimalik tagasiside vastu võtta ning seeläbi end arendada. 

Kommentaariumid on minu arvates alati parajad huumorinurgad. Võtame näiteks Eesti Rahvusringhäälingu spordiportaali sport.err.ee, kus vahel hurjutavad kommenteerijad tekstide autorit, et too võiks enne uudise väljastamist teha ka faktiuuringu. Nii jäi mulle üks päev silma, kuidas Põhja-Ameerika korvpalliliigat NBAd kajastavas uudises oldi kirjutatud meeskonnast nimega New Orleans Pelicans (meeskond muutis selleks hooajaks nime, enne oldi New Orleans Hornets). Kommentaator kirjutas, et ajakirjanik võiks ju ometigi teada, et meeskonna nimi on Hornets, mitte Pelicans...

On nende kommentaariumitega kuidas on, kuid Delfi ja Päevalehe kahetasandiline süsteem (anonüümne ja registreeritud kommentaarium) on minu arvates väga hea. Nagu ütleb ka Soonvald, siis võiks olla rohkem poliitikuid, ministreid jms. ühiskonnategelasi, kes julgeks oma nime alt arvamust avaldada. See on ka üks suurepärane viis, kuidas rahvale lähemal olla, sest niigi on ju paljudel tunne, et Toompea ja Stenbocki maja härrad on kuskil kaugel ning kättesaamatus kohas.

Lubaduse täide.. tähendab, võtsin end kokku!

Kes mäletab, see teab, et esimeses postituses ütlesin, et äkki ehk tuleb siia ka mõni luuletus. Ja näete, tulebki!

kes teab, kus on parem? kas põhjas või lõunas?
kas elu peaks olema valge või must?
miks ühele pirnid ja teisele õunad?
miks igavusele vastandub lust?

nii raske on leida õndsuse rada
mille piires püsida eluteel
ei kergenda seda ka tundmustepada
mis valvsuse kaotades üle keeb

kuid kuidas siis olla ja elada,
et ei lõppeks me püüdlusteahel?
surmkindlalt praegu võin väita ma,
et kõik hea
peitub äärmuste vahel

Konsumerism

Rääkides sotsioloogi Veronika Kalmuse artiklit "Consumero, ergo sum: tarbin järelikult olen olemas" sooviksin rääkida tema juba esimeses lõigus olevast ütlusest, millega mina küll samastuda ei saa, kuid mul on palju sõpru/tuttavaid, kelle seas sellist käitumist olen täheldanud. Kalmus kirjutab: "Nüüdisühiskonnas kerkivad sotsiaalse hierarhia alusena üha kesksemale kohale inimese võimalused tarbijana. Määravaks osutub põhivajaduste rahuldamisest eristuv, sümbolilist väärtust omavate kaupade-teenuste tarbimine, isegi sellega manipuleerimine identideedi loomise ning enese teiste suhtes paigutamise eesmärgil."

Nimelt 2012. aasta suve alguses olin mõtlemas uue telefoni soetamise peale. Vana hea Samasung oli jäänud aja hammasrataste vahele ning nähes kui ägedad iPhone'd ja muud nutitelefonid kõigil olid, pidin ka ju mina endale sellise vidina soetama, sest kuidas ma muidu baarides/klubides julgeksin oma telefoni vastu võtta. Vaadatakse, et "oh rotti, tal ju kiviaegne klots." Rääkisin sellest ühele sõbrale, kellel oli Iphone 4S ning ta soovitas  seda soojalt. "Ülihea telefon, no tegelt ka." oli tema põhiargumendiks. Apple'i tooted on minu jaoks alati olnud midagi müstilist, justkui staatuse sümboliks. On Apple'i toode (peale iPodide), tähendab, et oled jõukas. Kui ma küsisin oma sõbra käest, et miks ta just iPhone'i ostis, miks mitte midagi muud, vastas ta umbestäpselt nii: "Asi lihtsalt selles, et see on hea naistemagnet. Nad näevad seda ja saavad aru, et kui ma nad välja viin, siis ei pea nemad arve maksmise pärast muretsema. Mul on iPhone, järelikult on mul ka mõned krossid hinge taga." Pean mainima ka seda, et tema arvamus nagu naised valiksid mehe selle järgi, et neil on iPhone, on loomulikult meeletult primitiivne. Aga noh, kui aus olla, siis ta on ise ka selline...noh, mees-beib. Ta oli alati olnud üleolev minu armsa Samasungi vastu, justkui poleks see telefon, justkui poleks see mitte midagi. Nagu oleks tema minust kõrgemal, sest tal on telefon, mille kõrval kahvatuvad kõik teised. Tema, minu kallis sõber, ongi identideedi manipuleerija ning enese teiste suhtes kõrgemale paigutaja.

Pean tõdema, et riideid ostes kaubamärkide eelistamises või kasvõi nende samade iPhone'ide ostmises pole ju tegelikult midagi halba. Kui on raha, siis miks mitte, ostaksin isegi. Küll on aga halb see, kui inimesed ostavad neid vaid statemendi tegemiseks ning seejärel nendega kiitlevad. Juba puht eetilisest aspektist on see minu arvates vale ning ebameeldiv. Lõpetuseks küsiksin: miks kiidelda, kui saab oma esemeid rahulikult tarbida, miks on vaja tunda end oma sõpradest kõrgemal?

Pildid ja ee...tekst

Me otsustasime oma rühmaga, et kõiki pilte, mida tegime ei pane, vaid las igaüks valib omad lemmikud ja paneb need. Tuleb tõdeda, et minu postitatud neli pilti iseloomustavad kõik kommunikatsiooni väga lihtsalt, võib isegi öelda, et baastasemel. Midagi keerulist pole, kõik peaks olema arusaadav :)

my 0.02 cents

Neljapäevasest loengust saati on mind kummitanud õppejõu küsimus selle kohta, et kas meedia konstrueerib või hoopiski peegeldab tegelikkust. Kohe meenus Mart Raudsaare aine Ajakirjandus ja Ühiskond, kus ta küsis sama asja ning kus lõpuks jõudsime järeldusele, et eks see õige vastus ole, et kuskil seal vahepeal. Ühele konstrueerib, teisele peegeldab ning kolmandale teeb nii üht kui ka teist. Järgnevad read on minu vastus sellele küsimusele.

Ma arvan, et vastus sellele küsimusele tugineb nii mõenelegi asjale, eriti aga isiku vanusele, haritusele ning haridustasemele. Nii on meedia mõjule palju vastuvõtlikumad alaealised noored, kellest paljudel pole veel oma maailmapilti kujunenud või kellest enamus on vägagi lihtsasti mõjutatavad ning lähevad kaasa iga vähegi populaarsema mainstream liikumisega. Heaks näiteks on hiljutised KOV valimised ning Isamaa ja Respublica Liidu Tallinna pealinna kandidaadi Eerik-Niiles Krossi suur populaarsus noorte hulgas. Facebooki vaadates tundus Kross nagu Messias, kes ainuisikuliselt teeks Tallinnast ideaalse linna ning kes lööks kuningatroonilt minema härra Savisaare enda. Oleks valimispiiri langetatud 16. aastani, oleks Kross saanud kindlasti hulga rohkem hääli. Mida vanem on inimene, seda kriitilisem on ta vastuvõetava informatsiooni sisu kohta. Nii ei tundu Kross enam Messiasena vaid poliitikuna, kes üritab Eesti pealinnas seninägematute võtete abil ( koptereid ja asju võis ka enne olla, kuid minu mälus neid pole, vabandan, kui eksin) võimule saada. Samuti tõuseb aja jooksul (enamus juhtudel) inimese haridustase ning ka haritus, mis aitavad samuti vastuvõetavat informatsiooni kriitilise pilguga selekteerida.

Lõppkokkuvõttes arvan, et õige vastus on järgnev (kehtib enamuse puhul): Vanuses 0-17 meedia peamiselt konstrueerib maailma. Vanuses 18-surm on meedia nii peegeldaja kui ka konstrueerija.

Facebook ja reklaam

Välisilm on alati minu nädalases telemenüüs ning erand ei olnud ka see esmaspäev. Erilise huviga ootan aga nende pakutavaid dokumentaalfilme, sest need on alati kvaliteetsed, aitavad silmaringi laiendada ning toovad alati uusi mõtteid, mida mõlgutada. Sel nädalal oli Välisilma dokiks 2011. aastal valminud film Mark Zuckerbergist ning Facebookist, linateos nimega "Inside Facebook". See rääkis maailma populaarseimast sotsiaalvõrgustikust kui rahamasinast, mille reklaamitulud ületavad aastas 3 miljardi dollari piiri.

See tohutu reklaami müügist saadav tulu - rohkem kui 3 miljardit dollarit - on loomulikult väga suur summa, kuid kui mõelda, et Facebookil on üle miljardi kasutaja, siis ei tundu see summa enam nii müstiline - on see teenitav tulu inimese pealt ju 2 midagi dollarit.

Facebookis müüdav reklaam on personaalne, 33- aastasele Londonis elavale mehele, kes armastab kasse ei pakuta samu asju mida 25- aastasele newyorklasele, kes armastab koeri. Nii ongi Facebookis enda kohta täidetav küsimustik ( mis on su huvid jms) suure tähtsusega, sest just sealt saavad reklaamipakkujad teada, mida sulle soovitada ja pakkuda. See on minu arust väga hea ja kaval strateegia, kuid mind paneb hämmastama see, kuidas reklaamitulu on alla 3 dollari inimese kohta. See tundub mulle kuidagi väiksena ning siin on Facebookil kindlasti arenguruumi.

Mind jäi kummitama ühe naise ütlus: (kelle nime ma kahjuks ei mäleta ning on võimalik, et see minu kirjutatud ütlus on tema omast parafraseeritud või isegi vale, kuid riskin sellegipoolest) "Facebookis ei reklaamita, inimesed reklaamivad Facebookis firmasid ja tooteid ise." See pani mind mõtlema - kas tõesti on nii? Kas tõesti on nii, et tooteid ja teenuseid reklaamivad minu sõbralistis olevad inimesed või on see siiski Facebookis reklaami ostnud firmad ja korporatsioonid? Vastus pani mind imestama. Sel naisel oli tõesti õigus. Kui ma olen mingi toote või firma Facebooki lehele läinud, siis sellepärast, et seda on laikinud keegi minu sõprus-/tuttavuskonnast, mitte sellepärast, et olen seda toodet või firmat ise üles otsinud. Ma küll ei oska öelda, kas ma olen nagu enamus inimesed või olen erand, kuid minu jaoks koorub siit lihtne tõde - Facebookis teevad reklaami inimesed kuratliku like nupu kaudu, mitte firmad. Nemad vaid teevad endale ametliku Facebooki lehe, milles teavitavad inimesi uutest toodetest ning laikide ja jagamiste kaudu läheb see massidesse.

P.S. Ma ei pretendeeri mitte mingil juhul absoluutsele tõele, see teos on vaid minu 2 senti :)

Hei :)

Minu nimi on Henry Rull ning ma olen 19-aastane Tallinna Ülikooli ajakirjandustudeng. Olen igipõline tallinlane, kelle jaoks maakohad on täis müstilisust ning kuigi olen lehmi-hobuseid-sigu näinud küll( ja mitte ainult loomaias, kuigi seal pigem lehmi polegi, tea kas obeseidki), siis peale pai tegemise ma nendega midagi suurt teha ei oskaks. Lõviosa minu päevast võtavad sportimine, koolitööd ning mu armastusväärne tüdruk. Vahel, kui ma ei jää magama või tuleb mõni eriti hea mõte, siis meeldib mulle kirjutada luuletusi, aga kahetsusväärsel kombel on viimasel ajal poeesia jäänud tagaplaanile. Mulle meeldib mõelda, et tegu on mõttevaegusega, kuid pigem tuleb näpuga näidata laiskusele. Ma mõtlen, et vahel äkki potsataks siia kas mõne enda luuletuse või kellegi teise väga toreda luuletüki, mida tahaks teistega jagada, et noh, saaks end äkki jälle ree peale. Ennast iseloomustaksin ma kolme sõnaga - uudishimulik, laisk ja sõbralik.

Kui aus olla, siis on fraas kommunikatsioon ja ühiskond mulle üpriski arusaamatu, mistap pole ma täpselt kindel, mida see kursus endast kujutab ning mida ma sealt oodata võiksin. Ma saan aru, et me räägime suhtlusest ning suhtluse ja ühiskonna vahel valitsevates seostest, kuid sellega mu arusaamine ka piirdub. Küll aga loodan, et õppejõud on tore ning loengud huvitavad! :)

P.S. Keegi tore inimene võiks öelda, kas muusika sobib blogi taustaks või mitte. Enda arust on ikka jõle äge, aga samas mõtlen, et äkki segab lugemist.