uudismeedia!
Jah, lugesin täna hommikul seda, et Eestile kulda ja karda toonud Erki Nool, Jüri Jaanson ning Toomas Tõniste arvavad, et Andrus Veerpalu õigeksmõistmisotsus CASis (Rahvusvaheline Spordiarbitraaž) tuleks Eesti aasta spordihetke konkursilt kõrvaldada ning et see on kohatu. Minule kui suurele spordifännile on üldse arusaamatu, miks selline fakt võidaks nimetada Eesti aasta spordihetkeks (nagu ei saa ma aru ka miks nomineeriti jalgpalli koondise 2:2 viiki Hollandi vastu, tulemuseks oli ju viik, mitte võit! Oleks Eesti San Marino sugune väikeriik, saaksin ma aru, aga me ju pole. Oleme ju võitnud lähiajaloos ka võõrsil Uruguayd ning Serbiat, kes pole ka teps mitte halvad koondised). Mulle ei tekitanud Veerpalu õigeksmõistmine mingit joovastust. Ei olnud mu ema ega keegi sõpradestki selle üle õnnest hullumas. Spordifännid ei hõisanud, et "Veerpalu on vägev, kohus tunnistas ta süütuks!" Mäletan suve, kui Eesti korvpallikoondis võitis otsustavas mängu saamaks 2015. aasta Euroopa Meistrivõistluste finaalturniirile Tallinnas Saku Suurhallis Bulgaariat. Milline emotsioon! Kui rahvas mängu lõpus skandeeris kõvahäälselt "Eesti, Eesti!", kui Tarmo Tiisleri hääl andis edasi emotsioone, mida tundis iga kossufänn, kui ma oma sõpradega kodus plakse viskasin ning naljatlesime, et kurat, nüüd tuleb ju Ukrainasse minna (2015. aasta EM toimub just nimelt seal). Vot see on Eest aasta spordihetk! Hetk, kus on siirast emotsiooni ja joovastust! On huvitav näha hääletuse lõpptulemust ning seda, kus Veerpalu õigeksmõistmine lõpuks ikkagist positsioneerib. Pean tõdema, et kuigi ma ise seda sündmust aasta spordihetke nimistusse üldse ei valikski, siis poleks ma üldsegi mitte imestunud, kui see võitma peaks. Aga ega's midagi, eks aeg annab arutust...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar