Konsumerism

Rääkides sotsioloogi Veronika Kalmuse artiklit "Consumero, ergo sum: tarbin järelikult olen olemas" sooviksin rääkida tema juba esimeses lõigus olevast ütlusest, millega mina küll samastuda ei saa, kuid mul on palju sõpru/tuttavaid, kelle seas sellist käitumist olen täheldanud. Kalmus kirjutab: "Nüüdisühiskonnas kerkivad sotsiaalse hierarhia alusena üha kesksemale kohale inimese võimalused tarbijana. Määravaks osutub põhivajaduste rahuldamisest eristuv, sümbolilist väärtust omavate kaupade-teenuste tarbimine, isegi sellega manipuleerimine identideedi loomise ning enese teiste suhtes paigutamise eesmärgil."

Nimelt 2012. aasta suve alguses olin mõtlemas uue telefoni soetamise peale. Vana hea Samasung oli jäänud aja hammasrataste vahele ning nähes kui ägedad iPhone'd ja muud nutitelefonid kõigil olid, pidin ka ju mina endale sellise vidina soetama, sest kuidas ma muidu baarides/klubides julgeksin oma telefoni vastu võtta. Vaadatakse, et "oh rotti, tal ju kiviaegne klots." Rääkisin sellest ühele sõbrale, kellel oli Iphone 4S ning ta soovitas  seda soojalt. "Ülihea telefon, no tegelt ka." oli tema põhiargumendiks. Apple'i tooted on minu jaoks alati olnud midagi müstilist, justkui staatuse sümboliks. On Apple'i toode (peale iPodide), tähendab, et oled jõukas. Kui ma küsisin oma sõbra käest, et miks ta just iPhone'i ostis, miks mitte midagi muud, vastas ta umbestäpselt nii: "Asi lihtsalt selles, et see on hea naistemagnet. Nad näevad seda ja saavad aru, et kui ma nad välja viin, siis ei pea nemad arve maksmise pärast muretsema. Mul on iPhone, järelikult on mul ka mõned krossid hinge taga." Pean mainima ka seda, et tema arvamus nagu naised valiksid mehe selle järgi, et neil on iPhone, on loomulikult meeletult primitiivne. Aga noh, kui aus olla, siis ta on ise ka selline...noh, mees-beib. Ta oli alati olnud üleolev minu armsa Samasungi vastu, justkui poleks see telefon, justkui poleks see mitte midagi. Nagu oleks tema minust kõrgemal, sest tal on telefon, mille kõrval kahvatuvad kõik teised. Tema, minu kallis sõber, ongi identideedi manipuleerija ning enese teiste suhtes kõrgemale paigutaja.

Pean tõdema, et riideid ostes kaubamärkide eelistamises või kasvõi nende samade iPhone'ide ostmises pole ju tegelikult midagi halba. Kui on raha, siis miks mitte, ostaksin isegi. Küll on aga halb see, kui inimesed ostavad neid vaid statemendi tegemiseks ning seejärel nendega kiitlevad. Juba puht eetilisest aspektist on see minu arvates vale ning ebameeldiv. Lõpetuseks küsiksin: miks kiidelda, kui saab oma esemeid rahulikult tarbida, miks on vaja tunda end oma sõpradest kõrgemal?

Pildid ja ee...tekst

Me otsustasime oma rühmaga, et kõiki pilte, mida tegime ei pane, vaid las igaüks valib omad lemmikud ja paneb need. Tuleb tõdeda, et minu postitatud neli pilti iseloomustavad kõik kommunikatsiooni väga lihtsalt, võib isegi öelda, et baastasemel. Midagi keerulist pole, kõik peaks olema arusaadav :)

my 0.02 cents

Neljapäevasest loengust saati on mind kummitanud õppejõu küsimus selle kohta, et kas meedia konstrueerib või hoopiski peegeldab tegelikkust. Kohe meenus Mart Raudsaare aine Ajakirjandus ja Ühiskond, kus ta küsis sama asja ning kus lõpuks jõudsime järeldusele, et eks see õige vastus ole, et kuskil seal vahepeal. Ühele konstrueerib, teisele peegeldab ning kolmandale teeb nii üht kui ka teist. Järgnevad read on minu vastus sellele küsimusele.

Ma arvan, et vastus sellele küsimusele tugineb nii mõenelegi asjale, eriti aga isiku vanusele, haritusele ning haridustasemele. Nii on meedia mõjule palju vastuvõtlikumad alaealised noored, kellest paljudel pole veel oma maailmapilti kujunenud või kellest enamus on vägagi lihtsasti mõjutatavad ning lähevad kaasa iga vähegi populaarsema mainstream liikumisega. Heaks näiteks on hiljutised KOV valimised ning Isamaa ja Respublica Liidu Tallinna pealinna kandidaadi Eerik-Niiles Krossi suur populaarsus noorte hulgas. Facebooki vaadates tundus Kross nagu Messias, kes ainuisikuliselt teeks Tallinnast ideaalse linna ning kes lööks kuningatroonilt minema härra Savisaare enda. Oleks valimispiiri langetatud 16. aastani, oleks Kross saanud kindlasti hulga rohkem hääli. Mida vanem on inimene, seda kriitilisem on ta vastuvõetava informatsiooni sisu kohta. Nii ei tundu Kross enam Messiasena vaid poliitikuna, kes üritab Eesti pealinnas seninägematute võtete abil ( koptereid ja asju võis ka enne olla, kuid minu mälus neid pole, vabandan, kui eksin) võimule saada. Samuti tõuseb aja jooksul (enamus juhtudel) inimese haridustase ning ka haritus, mis aitavad samuti vastuvõetavat informatsiooni kriitilise pilguga selekteerida.

Lõppkokkuvõttes arvan, et õige vastus on järgnev (kehtib enamuse puhul): Vanuses 0-17 meedia peamiselt konstrueerib maailma. Vanuses 18-surm on meedia nii peegeldaja kui ka konstrueerija.

Facebook ja reklaam

Välisilm on alati minu nädalases telemenüüs ning erand ei olnud ka see esmaspäev. Erilise huviga ootan aga nende pakutavaid dokumentaalfilme, sest need on alati kvaliteetsed, aitavad silmaringi laiendada ning toovad alati uusi mõtteid, mida mõlgutada. Sel nädalal oli Välisilma dokiks 2011. aastal valminud film Mark Zuckerbergist ning Facebookist, linateos nimega "Inside Facebook". See rääkis maailma populaarseimast sotsiaalvõrgustikust kui rahamasinast, mille reklaamitulud ületavad aastas 3 miljardi dollari piiri.

See tohutu reklaami müügist saadav tulu - rohkem kui 3 miljardit dollarit - on loomulikult väga suur summa, kuid kui mõelda, et Facebookil on üle miljardi kasutaja, siis ei tundu see summa enam nii müstiline - on see teenitav tulu inimese pealt ju 2 midagi dollarit.

Facebookis müüdav reklaam on personaalne, 33- aastasele Londonis elavale mehele, kes armastab kasse ei pakuta samu asju mida 25- aastasele newyorklasele, kes armastab koeri. Nii ongi Facebookis enda kohta täidetav küsimustik ( mis on su huvid jms) suure tähtsusega, sest just sealt saavad reklaamipakkujad teada, mida sulle soovitada ja pakkuda. See on minu arust väga hea ja kaval strateegia, kuid mind paneb hämmastama see, kuidas reklaamitulu on alla 3 dollari inimese kohta. See tundub mulle kuidagi väiksena ning siin on Facebookil kindlasti arenguruumi.

Mind jäi kummitama ühe naise ütlus: (kelle nime ma kahjuks ei mäleta ning on võimalik, et see minu kirjutatud ütlus on tema omast parafraseeritud või isegi vale, kuid riskin sellegipoolest) "Facebookis ei reklaamita, inimesed reklaamivad Facebookis firmasid ja tooteid ise." See pani mind mõtlema - kas tõesti on nii? Kas tõesti on nii, et tooteid ja teenuseid reklaamivad minu sõbralistis olevad inimesed või on see siiski Facebookis reklaami ostnud firmad ja korporatsioonid? Vastus pani mind imestama. Sel naisel oli tõesti õigus. Kui ma olen mingi toote või firma Facebooki lehele läinud, siis sellepärast, et seda on laikinud keegi minu sõprus-/tuttavuskonnast, mitte sellepärast, et olen seda toodet või firmat ise üles otsinud. Ma küll ei oska öelda, kas ma olen nagu enamus inimesed või olen erand, kuid minu jaoks koorub siit lihtne tõde - Facebookis teevad reklaami inimesed kuratliku like nupu kaudu, mitte firmad. Nemad vaid teevad endale ametliku Facebooki lehe, milles teavitavad inimesi uutest toodetest ning laikide ja jagamiste kaudu läheb see massidesse.

P.S. Ma ei pretendeeri mitte mingil juhul absoluutsele tõele, see teos on vaid minu 2 senti :)

Hei :)

Minu nimi on Henry Rull ning ma olen 19-aastane Tallinna Ülikooli ajakirjandustudeng. Olen igipõline tallinlane, kelle jaoks maakohad on täis müstilisust ning kuigi olen lehmi-hobuseid-sigu näinud küll( ja mitte ainult loomaias, kuigi seal pigem lehmi polegi, tea kas obeseidki), siis peale pai tegemise ma nendega midagi suurt teha ei oskaks. Lõviosa minu päevast võtavad sportimine, koolitööd ning mu armastusväärne tüdruk. Vahel, kui ma ei jää magama või tuleb mõni eriti hea mõte, siis meeldib mulle kirjutada luuletusi, aga kahetsusväärsel kombel on viimasel ajal poeesia jäänud tagaplaanile. Mulle meeldib mõelda, et tegu on mõttevaegusega, kuid pigem tuleb näpuga näidata laiskusele. Ma mõtlen, et vahel äkki potsataks siia kas mõne enda luuletuse või kellegi teise väga toreda luuletüki, mida tahaks teistega jagada, et noh, saaks end äkki jälle ree peale. Ennast iseloomustaksin ma kolme sõnaga - uudishimulik, laisk ja sõbralik.

Kui aus olla, siis on fraas kommunikatsioon ja ühiskond mulle üpriski arusaamatu, mistap pole ma täpselt kindel, mida see kursus endast kujutab ning mida ma sealt oodata võiksin. Ma saan aru, et me räägime suhtlusest ning suhtluse ja ühiskonna vahel valitsevates seostest, kuid sellega mu arusaamine ka piirdub. Küll aga loodan, et õppejõud on tore ning loengud huvitavad! :)

P.S. Keegi tore inimene võiks öelda, kas muusika sobib blogi taustaks või mitte. Enda arust on ikka jõle äge, aga samas mõtlen, et äkki segab lugemist.