Selle aasta 4. novembril ütles Eesti Päevalehe toimetaja Urmo Soonvald järgmist: " Tänasest pakume Eesti Päevalehe lugude kommentaariumis uut võimalust neile, kes soovivad osaleda väitluses üksnes registreeritud kommentaatorite ja lugude autoritega. See on samm pikast teekonnast, mille eesmärk on muuta kommentaarium sisukamaks, läbipaistvamaks ja selliseks, kus sõna sekka ütelda on prestiižikas." Püüd muuta kommentaarium lihtlabaselt öeldes normaalsemaks on minu arvates vägagi hea samm. Eriti hea on minu arvates aga see, et nö. registreeritud kommentaariumis löövad arutelus kaasa ka ajakirjanikud. Nii on loo kirjutanud ajakirjanikul hea võimalus end vajadusel selgitada, kuid tähtis on minu arust ka enesetäienduslik funktsioon - on tõenäolisem, et registreeritud kommentaariumis saab ajakirjanik oma tekstile kontstruktiivset tagasisidet, mida anonüümses kommentaariumis võib muidu ka saada, kuid enamasti on see kümnete ja kümnete suvaliste lahmimiste taga peidus, mistõttu võib see sageli kahe silma vahele jääda. Loomulikult peab ajakirjanik ka ise olema aktiivne ning kommentaariumi jälgima, et võimalik tagasiside vastu võtta ning seeläbi end arendada.
Kommentaariumid on minu arvates alati parajad huumorinurgad. Võtame näiteks Eesti Rahvusringhäälingu spordiportaali sport.err.ee, kus vahel hurjutavad kommenteerijad tekstide autorit, et too võiks enne uudise väljastamist teha ka faktiuuringu. Nii jäi mulle üks päev silma, kuidas Põhja-Ameerika korvpalliliigat NBAd kajastavas uudises oldi kirjutatud meeskonnast nimega New Orleans Pelicans (meeskond muutis selleks hooajaks nime, enne oldi New Orleans Hornets). Kommentaator kirjutas, et ajakirjanik võiks ju ometigi teada, et meeskonna nimi on Hornets, mitte Pelicans...
On nende kommentaariumitega kuidas on, kuid Delfi ja Päevalehe kahetasandiline süsteem (anonüümne ja registreeritud kommentaarium) on minu arvates väga hea. Nagu ütleb ka Soonvald, siis võiks olla rohkem poliitikuid, ministreid jms. ühiskonnategelasi, kes julgeks oma nime alt arvamust avaldada. See on ka üks suurepärane viis, kuidas rahvale lähemal olla, sest niigi on ju paljudel tunne, et Toompea ja Stenbocki maja härrad on kuskil kaugel ning kättesaamatus kohas.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar